Overthink the overthinking.

Laupäev. Toakarpi valgustab vaid rüperaalist kumav ere tuluke. Veidi depressiivne kunstiteos kõlaritest on tekitanud kirjeldamatu tunde. Külmavärinad. Nii siiras, nii puhas. Sia, Sa oled imeline! Kell on 21.24 või 25. Varsti juba 30. Aeg lendab. Kaob. Tagasi ei tule. Teki sisse mässitud inimkeha ei oska kurbusemärke peita. Kas ta üritabki ? Elamust väljaspool valitseb kahu. Suvi on läinud. Kuhu ?  Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid. Njah.
Maailmas on nii palju inimesi. Nii palju hingi. Nii palju kehasid. Neil on unistused. Õigused. Tunded. Tujud. Kohustused. Ehk ka puudused ?  Ei, ta on ju perfektne. Mis te räägite ? Puudused ? Te ei tea ju midagi. Üks ja sama stsenaarium mida iga saabuv päev uuesti läbi mängime. Millal me seda muudame ? Kas üldse muudame ? Eks seda elu näitab.
Mida tunneksid, kui Sinu juhtida oleks rong koos mitmesaja inimesega ning järsku leiad, et rööpad lõppevad. Neid ei ole enam. Sa ei jõuaks peatuda ning sõidad otse rööbastelt maha. Need sekundid, kümnendiksekundid mil su aju jõuab läbi mõelda just juhtuvat ning kogu eelneva elu juhtunu. Kujuta nüüd ette kui Sa tunneksid iga päev sama, mida eelnevas situatsioonis vaid mõningad sekundid, maksimum minut, mitte rohkem. Mul on viimaselajal tihti selline tunne. Ilma selle rongi, nende rööbaste ja nende inimesteta. Selline tunne, et miski on kohe juhtumas või oma lõppu leidmas. Kuidas ja mida edasi ?  Rahutus. Miski on puudu. Peaks õppima end lõdvaks laskma ja elu nautima.
Peale eilset pidu, mida mul oli väga vaja sain ma lõpuks kinnitust, et mulle ei meeldi pidutseda. Ajaraiskamine. Ressursside raiskamine. Enese hävitamine.

If your life ended tomorrow, would you be proud of what you left behind ?

-M.

It´s all about finding magic in unexpected places.

Istun. Üksi. Ümberringi valitseb täielik vaikus.. Kui välja arvata mõned linnud ning koera haugatused, mis janunevad tähelepanu järgi. Sekka on tulnud ka 2 kitse, kes ilmselt mõistatavad, miks üks neist erinev olend peaks päikeseloojangut nende valdustes nautima. Nad jooksevad, nagu kardaks, teadmata, et ma ei suudaks kärbselegi liiga teha. Tundub nagu keegi teine oleks selle koha juba enda jaoks avastanud. Mind huvitab, miks on siinolijatest alles jäänud vaid odav taara? Võibolla räägib sellest kõigest teile juba alla voolanud mõrkjas kibedavõitu punane vein, kuid mis sellest?

 Keha valitseb ärevus ning külmavärinad. Tahaks jäädagi siia. Täiesti üksinda, lihtsalt mõtlema, kuni aju mõtlemisest puhkust nõuab ning silmad tahavad vägisi sulguda. Ma tean, mida ma tahan, ometi näib tee selle saavutamiseks hetkel nii võimatu. Playlist kõrvaklappides on juba päevi sama, kuid see ei häiri mind. Muusika on hea. See suudab panna Sind mõistma asju, milleni aju iseseisvalt ei küündi. Vahel on tunne nagu võtaks sõnad suust, nagu kunstiteose autor elaks läbi täpselt sama, täpselt samamoodi. Kummaline. Kui palju samu situatsioone, aga erinevaid olendeid, kes neid läbi elavad. Ma tahaks elada nagu need kitsed, kelle ainsaks sooviks on elada ning vahest midagi hambaalla saada, et näljatunne neid energiast tühjaks ei imeks. Neil on kõik olemas, nad ei ole nõudlikud. Kui mul kunagi omal lapsed on, siis ma tahaks, et nad ei teaks mis on telefon, internet ning arvuti. Ma tahaks, et nad oleks loomingulised ning oskaks nautida elu väljaspool seda tehis maailma. Loodus on ilus. Loomad. Ma armastan loomi, sest nad on nii siirad. Kohati arad, kuid samas teavad oma riske ning ei lähe endast välja kui just kaalul pole enda või lähedaste elu.

Kell hakkab juba 11le lähenema. Öö tahab end vägisi peale suruda ning anda päikesevalgust ka teiselepoole maakera. Uus võimalus, uued väljakutsed. Ka nemad vajavad seda. Miskipärast on mul selline tunne nagu oleks mulle antud terve maailma aeg. Täna. Siinsamas. Tegelikkus on aga see, et homme tuleb mul kirjutada üks esimese aasta viimaseid ülikooli eksameid... Aga mis saab edasi ?

Inimesed on nii erinevad. Nad tahavad nii erinevaid asju, kuid eesmärk on endiselt sama - olla õnnelik. Õnn on tegelikult ainult meie enda kätes. Kui Sa võitled selle nimel, mida tahad, oled andnud juba üsna suure panuse oma õnnelikule elule. Mis on õnn ? Kui tihti me märkame seda. ? Kui tihti pöörame tähelepanu õnnelikkusele ja naudime seda ?

Ma tunnen, et ma tahaks kirjutada raamatut, sest mul on nii palju öelda. Unistused on need, mis viivad edasi.

Kui sul oleks kõik öeldud ning tehtud siin elus, kas selleks hetkeks oleks Sa rohkem öelnud, või teinud?

You're not rich until you have something that money can't buy.

-M.

If you don´t swim, you´ll drown.

Hommik. Puude vahelt paistev erk-kollane päike soojendab üles iga viimsegi detaili millele ta soojus langeb. Aeg ei sunni kedagi tagant. On üks hing, keda väsimus sel varasel hommikutunnil ei kimbuta.  Paljajalu üle lilli täis aasa rutates tunneb ta nagu miski ei takistaks tema õnne. Õitsvad ristikud paitavad tema katmata taldu..  Aurav kohvitass tema käes annab märku, et on endiselt kuum. Ta on täiesti üksi, kuid tunduks nagu iga detail ümbritsevast maailmast üritaks temaga omal moel kontakti saavutada. Muud ei olegi vaja. See vabaduse tunne. See tunne, et puuduvad igasugused kohustused. Heaolu. Siiras õnn. Ma igatsen sellist tunnet.

I´ve come to realize that the only people I need in my life are the ones who need me in theirs even when I have nothing else to offer them but myself.

-M.

The kind of tired that sleep can´t fix.

Tuim. Mitte midagi ütlevalt tühi. Ikka need samad sopaselt käänulised teed, poriga segunenud ning mudaks tallatud rohi ning mitte midagi ütlev temperatuur termomeetril. Ma vajan muutust.
Kui palju me suudame anda ilma vastutasu saamata ? Maailmas peab olema mingi tasakaal, mingisugune piir, kust üle on liiga palju. Limiit sai täis.
Inimesed arvavad, et üksi olemine paneb Sind tundma üksildaselt, kuid ma ei usu sellesse. Olla ümbritsetud valede inimestega on kõige üksildasem tunne maailmas.

Tegelikult ma saan aru, et see kõik on enda suhtumises. Me ise oleme vastutavad enda õnne eest, aga praegu on seda tõesti raske uskuda. Küll tuleb parem päev. Ma tean seda. Ma usun seda.. ja sellest minu jaoks täiesti piisab. Mõttetu on vinguda ja kurta kui halvasti kõik on, see ei muuda midagi. Me võime üritada näidata ennast ohvritena ja paista nõrgana, võime otsida tähelepanu ning üritada kaaskäijatele selgeks teha, et just meid on elu kõige rohkem peksnud. Ajaraisk. Meil on mingi vajadus kõiges inimesi võrrelda, kõiges võistelda. Igaüks meist on erinev ja ma usun, et kõik siin maailmas on tasakaalus. Kellelgi ei ole eeliseid, lihtsamat elu, paremat iseloomu või huumorisoont. Varem või hiljem läheb kõik nii nagu minema peab. Lihtne on öelda, et asi on ebaaus. Lihtne on otsida süüd mujalt kui iseendast. Tegelikkuses oleme just me ise vastutavad oma elu kvaliteedis. Meile antakse see võimalus ehitada enda elu nii heaks kui palju me suudame ja tahame sellesse panustada. Valik on meie endi teha.

Mul ei ole kõike, mida armastan, aga ma armastan kõike, mis mul on.

-M.

When you´re taking steps, but you need to go faster.

On üks hääletaja teeääres, kelle jalavarjud üks-teise järel lumme mustreid joonistavad. Ta ei rühi, ta ei torma. Lumi langeb, paitab õrnalt tema punakaid põski - ta peatub, et kuulatada. See õhtune vaikus, mis ta kõrvu hellalt paitab. Lummav. See kõik on ilus, kui just maa ei osutu liiga pikaks. Ühtäkki hakkab külm. Heaolutundest ja naudingust on saanud piin. Aegajalt mööduvatele autodele viibates on ta kaotanud lootuse, sest auto auto järel haihtuvad nad kõik valgesse lumemassi. Ei tea kuhu ta läheb ?  Poodi toidu järele ? Võibolla on tal veel pikk tööpäev ees ? Kella järgi võiks ju arvata, et on sammud kodupoole seadnud. Kas tal on perekond, kes teda kodus sooja kõhutäiega ootab, koht kuhu külmast kange keha puhkama sättida ? Ma ei tea seda. Ma ei tea teda. Miks peaksingi ?

Don´t beg for anyone to stay in your life. The people who want to stay in your life will always find a way.

- M.

Success is the only option.

Hilisõhtu. On jäänud veel viimane tund südaööni. Kõrvus kõlab pisut kurvavõitu meloodia, kuid tuju skaalal kümme on sellest hoolimata üheksa. Miks üheksa ?... sest parem olla saab alati. Ilm on teinud kannapöörde, väljaspool majakarpi valitseb paradiis. Väline termomeeter on suurest külmast lõhkemise äärel. Mulle meeldib. See õhk. Nii puhas, nii karge. Tekitab tunde nagu jäätuks terve keha, siinsamas, tarduks paigale, klaasistunud silmadega seda kaunist loodust imetlema. See naeratav päike, mis lõpuks end taas taevaruumi on pressinud. Sillerdav lumi. Võrratu.
Me oleme kokku pakitud. Me oleme vangis iseenda mõtlemises. Me piirame enda võimalusi mõtetega : ´´ Ma ei saa, see ei õnnestu, ma olen liiga nõrk, ma ei ole piisavalt hea. Ma kukun läbi. ´´ Me seame endale nähtamatu seina, millest üle ronida ei oska. Muuda seda. Alusta täna. Riski. Ole see, kes Sa tegelikult olla tahad ja ära lase endale piire seada. Usu iseendasse, sest ilma usuta ei ole sul mingit lootust. Tee seda, mida tehes tunned end kõige enesekindlamalt. Ma usun, et see on edu võti kõiges - karjääris, suhetes, kõiges. Unusta kõik põhjused miks Sa ei peaks ja leia see üks, miks Sa peaksid, sest kaotada ei ole midagi. Ära usu millessegi millesse keegi teine tahab , et Sa usuks. Ära usu seda mis on trükivärvis paberile jõudnud. Proovi ise, pane end proovile, sest kaotaja on see kes hiljem mõtleb: ´´Miks ma ei teinud ? Ma oleksin ju võinud...´´
Las iga päev olla uus päev, olenemata eilsest. Ärka iga päev mõttega: ´´Ma otsustan olla heas tujus. Täna tuleb hea päev.´´
.

I think the only life worth living is the one you´re really passioned about.

- M.

Choices, chances, changes.

Istun arvutis, pime aknaruut kuklasse hingamas ja kirjutan. Tunne kirjeldamatu. Keegi oleks nagu päikese kotti pistnud.  Õues on parajalt külm, kuid toas on liiga kuum, teki all ei ole hea, teki peal ei ole hea. Silmad on väsinud, keha tuim, mõtted ei liigu. Rahustav muusika voolab kõrvus, kuid kuuldud sõnum annab liiga palju mõttematerjali, et uinuda. Võibolla oleks nüüd õige aeg lakkamaks mõtlemisest.. lakata mõtlemast. Keeruline, mis ? Kellaseier on taaskordselt tiksunud 3 peale. Kuhu kaob aeg ? 1 minut, 2, minutit, tund, päev, kuu, aasta. See kõik kestab vaid viivu ning see sama lause mida veel isegi lõpetanud ei ole on nüüdseks samuti juba kadunud minevik. Parim aeg teha midagi jääb eilse ja homse vahele. Me mõtleme harva, mis meil on, kuid muretseme tihti sellepärast, mida meil ei ole. Miks me ei saa aru, et ükski asi siin elus ei ole jääv, miski lihtsalt ei eksisteeri ? Soovin, et inimesed näeksid iga detaili olulisust ja mõistaksid asjade väärtust, sest kunagi ei või teada millal neist mingil põhjusel ilma jääme. Tihti sulguvad meie ees uksed ja me mõtleme.. Kas olime ehk liiga aeglased?.. Kuid ei, elu ongi karm, nii juhtub kui kaldud rajalt kõrvale, seadmata endale sihti. Õppimine hindama midagi mida sul ei ole on suurem oskus, kui oskus pingutada, et saada kõik mida soovid.
Viimaselajal olen kuidagi ajevil, kuidagi nagu omas mullis. Selleasemel, et leida põhjuseid miks mitte, leian ma põhjuseid miks peaks. Miks peaksin käima koolis ? Miks peaksin õhtul magama minema, hommikul ärkama, sööma ? On kurb mõelda, et inimesed raiskavad nii palju aega hirmule, et nad ei julge väljakutsele vastu astuda - selleasemel piinavad end negatiivsete mõtetega ning hävitavad endas kõik positiivsuse, samm sammu haaval, kuni pole enam midagi hävitada...

... ja mu vastuste taskusse on tekkinud auk. Kas keegi on kunagi mõelnud, et eluga võiks kaasas käia kasutusjuhend ?

When you finally get something good, enjoy it. Don´t always go looking for something better.

- M.

Life as we live it.

On laupäev. Aasta number on taaskordselt keeranud uue lehekülje.
 Lämmatavalt palavasse tuppa pressib avatud aknapraost sisenevat jahedapoolsemat õhku, mille hõng mitte kuidagi talve ei meenuta. Küünlavalgel vaevumärgataval kapil asetseb kruus, milles aurav punakas glögi on tassi ääreni üle värvinud. Küljealla pugenud kass on suure heaolutunde märgiks nurruma hakanud. Loomad on imelised.
Kas ma olen oma eluga rahul ? See küsimus on täitnud iga minu vaba hetke, mil mõtted saavad koonduda igapäevastest toimetustest suuremas tähenduses sõnale elu. Ma ei tea, mida ma enda elult täpselt tahan, aga tean, et elu ilma inimesteta, kes on minu jaoks olulised ei ole mingi elu. Peatun jällegi hetkes, kus selgus on hääbunud uduks ning silmale paistev on vaid homne päev. Sõprus, ausus, suhted, armastus, austus, heatahtlikkus, abivalmidus ja hoolimine. Need on hetkel minu väärtushinnangud elus. Arvan, et olen õigel teel. Mitte ükski saavutus, mitte ükski materiaalne väärtus, mitte ükski tunne ei ole midagi väärt, kui puudub inimene, kellega seda jagada. Olgu selleks inimeseks siis õde, ema, tädi, vanaisa, lihtsalt sõber või mõni muu inimene kelle toetus meile oluliseks on kujunenud. Tihti laseme säravatel teemanditel end pimestada ja unustama selle, mis teeb meist inimese, me unustame võime tunda, me unustame selle imelisuse.
Asjad on vahel päris keerulised ja mõtlema panevad. Ometi olen ma siin ja liigun oma eluga edasi. Kas õiges või vales suunas, seda näitab vaid tulevik, kuid arvan, et ka iga halb on millekski hea. Ma arvan, et selleks, et kuhugi jõuda on vaja läbi elada ka kõik mis tundub võimatu, et mõista igat rahulolu hetke sajaprotsendiliselt.
Inimestele, kes mind ei tunne võin tunduda uhke, ülbe, kohati isegi ära hellitatud ja enesekeskne. See on arvamus, kellegi nägemus minust ilma mingisuguse kokkupuuteta. Mind see ei häiri. Ma ei saa meeldida igale inimesele siin maailmas.Väga lihtsa näitena võin tuua, et  mõnele meist meeldib šokolaad, mõnele kartulikrõpsud, mõnele mõlemad ning leidub ka neid, kes kummastki suurt ei hooli. Arvamus on arvamus ja see on see, mis iseloomustab inimest. Tema nägemus asjadest, tema suhtumine ellu ning tema tolereerimise oskus teevad temast tema.. Iga inimene on eriline. Teist mind ei ole, teist Sind ei ole. Me oleme ainulaadsed.
Parim asi maailmas on leida see inimene, kellega Sinu väärtushinnangud ühtivad.

Be happy with what you have while working for what you want.

- M.