Kell on tiksunud nelja peale, õues kostub vaid tirtsude sädinat, isegi õhk on soe ja sõbralik nagu üks kaua oodatud silitus lemmikloomale. Rahulolu. Kuhugi ei ole kiiret. Homme on ka päev.
Olen elanud hetkel ühe Tai pere juures linnas, kus ükski turist ei käi. See kultuur on nii lahe! Ja ei, ma ei mõtle hetkel seda helesinist mereäärt koos Cosmopolitani kokteili ja päikesevarjuga ( mis on ka omamoodi tore), vaid seda reaalset elu siin, kus inimesed teevad samamoodi tööd nagu me kõik, ole Sa siis Eestist, Gröönimaalt või Indiast. Nad töötavad, palgad pole suured, aga nad on ikka õnnelikud, eluga rahul.. sest neid ei köida materiaalsus, uus auto või tutikas korter kesklinnas..
Raske oli harjuda sellega, et inimesed võtavad Sind kohe omaks. Veel raskem sellega, et nad annavad sulle endast kõik ja nad ei oota midagi vastu. Ei mingit raha, ei mingit materiaalsust.. ainult armastust, tolereerimist ning aega. Käisin täna sööma. Arve oli 75 bahti (ca 2eurot)...kusjuures 75 bahti on siin suur raha. Mul oli ainult 1000 bahtine ja neil polnud tagasi anda.. pakkusin Eurosid, küsisin kas saab kuskil vahetada ja ta ütles siiras naeratus näol: "No, everything is fine! Thank you very much!"... ja lõpuks jäi kokkulepe, et tulen homme jälle sööma ja toon raha siis. Kui sealt ära kõndisin olid terve aeg süümekad, et kuidas ma lähen maksmata minema, aga ei tohiks.. sest siin lihtsalt on nii. Inimesed usaldavad, hoiavad kokku.. Nende elutingimused pole Euroopa standarditega võrreldavad, kuid ometi suudavad nad seda oma sisemise päikesega suurepäraselt tasakaalustada. Ma ei proovi mingil juhul kuidagi öelda, et eestlane olla oleks halvem, vaid pigem, et meie kultuur ega kliima ei soodusta sellist lihtsalt, kohati naiivset rõõmu..
..aga see ongi ju vabadus - olla õnnelik iseendaga ning sellega, mis sul on.
No one ever got poor giving..
-M.
No comments:
Post a Comment