On palju kära. Päikese eest varjul keha naudib rannabaaris jahedavõitu tuult. See palavus on nagu pisik mis söövitab end su naha alla ning hakkab seal siis õrnu elektrišokke mööda närvisüsteemi laiali jagama. Tujutu. Vahel lihtsalt on tunne, et ei saa iseendagagi hakkama, rääkimata kellestki teisest. Ma enam ei tea kas ma olen loll või mängin lolli, aga ei oska end siin ühiskonnas enam kuhugi paigutada. Nad ütlevad, et elu peab nautima.. Aga mis siis kui ma ei oskagi.. Kas selle jaoks ei oleks kuskil kooli, mingit raamatutki? Tunnen end kõiges süüdi, samalt ei leia endas jõudu, et midagi muuta, sest ma ei saa õieti aru miks ma olen selline nagu olen.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Its all about finding magic in unexpected places.
Vaiksel kiirusel teadmata suunas mööda kiirteed kulgedes tundub maailm lõputuna. Kõik teed on avatud. Helesinine taevavõlv koos silmipimesta...
-
Parem jalg.. vasak jalg... parem jalg... vasak jalg... vahel ei teagi, kuhu teel oled, aga muudkui liigud... sest teisiti ju ei saakski. ...
-
On laupäev. Aasta number on taaskordselt keeranud uue lehekülje. Lämmatavalt palavasse tuppa pressib avatud aknapraost sisenevat jahedapoo...

No comments:
Post a Comment