Eemalt kostuvad vaiksed hingetõmbed. Küünlavalguses vaevumärgatavalt matilt õhkab siirast energiat. Tasased niuksatused ning kiired liigutused reedavad, et pisike näeb und. Nagu väike laps. Nii armas, nii puhas. Ei tea kas ka tema kõrvad naudivad veidi jazz´ilikku lugu Adelelt, mis on täitnud terve ruumi ? Küllap ka loomad suudavad selles rahu leida? Mulle meeldib. Justkui kosutus minu kõrvadele. Külmavärinad. Veidi käre lootusrikas hääl kannab edasi fraase, mis motiveerivad ning justkui süstivad postiivsust kustutades viimsegi negatiivse, mis ajusoppi veel jäänud on.
Väljaspool majakarpi valitseb talv. Mitte küll selline muinasjutuline karge helesinine paradiis, vaid pigem hall, kõle ning pimedavõitu maailmaruum...Ma ei heida meelt. Oleme ju piisavalt ka paradiisi näinud. Võiksin ju öelda, et mulle ei sobi. Võiksin öelda, et mujal on parem, et miks ei võiks pidevalt eksisteerida vaid paradiis ? Lollitaksin vaid iseennast. Seda ma ei tee. Maailmas on kõik tasakaalus. Endiselt usun sellesse kuni hetkeni, mil elu tõestab vastupidist.
Rohelised kardinad, pruun põrand ning roosa tapeet. Üsna maitsetu.. mis ? Seda siiski sõltuvalt kellegi stiilitunnetusest. Nii palju valikuid. Nii palju võimalusi mängida. Mängida värvidega. Sõnadega. Tegudega. Stiiliga. Tunnetega. Seda nimekirja ilmselt jääksingi nimetama, kuid viimaks, see kõige tähtsam. Mängimine valikutega. Iga valikuvõimalus viib otsuseni, mis muudab iga järgnevat valikuvõimalust ning selle otsust. Keeruline, mis ? Tegelikkuses imelihtne. Me lihtsalt ise mõtleme enda jaoks asjad liiga keeruliseks. Lihtsalt kuula oma südame häält ja julge riskida, sest kaotajaks jäävad vaid need, kes hiljem mõtlevad: ´´ma oleksin ju võinud, miks ma ei teinud´´.
- M.
