It's gonna be fun, they said. You've gotto learn to enjoy life they said.

On palju kära. Päikese eest varjul keha naudib rannabaaris jahedavõitu tuult. See  palavus on nagu pisik mis söövitab end su naha alla ning hakkab seal siis õrnu elektrišokke mööda närvisüsteemi laiali jagama. Tujutu. Vahel lihtsalt on tunne, et ei saa iseendagagi hakkama, rääkimata kellestki teisest. Ma enam ei tea kas ma olen loll või mängin lolli, aga ei oska end siin ühiskonnas enam kuhugi paigutada. Nad ütlevad, et elu peab nautima.. Aga mis siis kui ma ei oskagi.. Kas selle jaoks ei oleks kuskil kooli, mingit raamatutki? Tunnen end kõiges süüdi, samalt ei leia endas jõudu, et midagi muuta, sest ma ei saa õieti aru miks ma olen selline nagu olen. 

You are only confined by the walls you build yourself.

Ma olen tänulik kõigile, kes mulle ´´EI´´ ütlesid, sest tänu teile tegin ma asju ise.
Eemalt kostuvad vaiksed hingetõmbed. Küünlavalguses vaevumärgatavalt matilt õhkab siirast energiat. Tasased niuksatused ning kiired liigutused reedavad, et pisike näeb und. Nagu väike laps. Nii armas, nii puhas. Ei tea kas ka tema kõrvad naudivad veidi jazz´ilikku lugu Adelelt, mis on täitnud terve ruumi ? Küllap ka loomad suudavad selles rahu leida? Mulle meeldib. Justkui kosutus minu kõrvadele. Külmavärinad. Veidi käre lootusrikas hääl kannab edasi fraase, mis motiveerivad ning justkui süstivad postiivsust kustutades viimsegi negatiivse, mis ajusoppi veel jäänud on.
Väljaspool majakarpi valitseb talv. Mitte küll selline muinasjutuline karge helesinine paradiis, vaid pigem hall, kõle ning pimedavõitu maailmaruum...Ma ei heida meelt. Oleme ju piisavalt ka paradiisi näinud. Võiksin ju öelda, et mulle ei sobi. Võiksin öelda, et mujal on parem, et miks ei võiks pidevalt eksisteerida vaid paradiis ? Lollitaksin vaid iseennast. Seda ma ei tee. Maailmas on kõik tasakaalus. Endiselt usun sellesse kuni hetkeni, mil elu tõestab vastupidist.
Rohelised kardinad, pruun põrand ning roosa tapeet. Üsna maitsetu.. mis ? Seda siiski sõltuvalt kellegi stiilitunnetusest. Nii palju valikuid. Nii palju võimalusi mängida. Mängida värvidega. Sõnadega. Tegudega. Stiiliga. Tunnetega. Seda nimekirja ilmselt jääksingi nimetama, kuid viimaks, see kõige tähtsam. Mängimine valikutega. Iga valikuvõimalus viib otsuseni, mis muudab iga järgnevat valikuvõimalust ning selle otsust. Keeruline, mis ? Tegelikkuses imelihtne. Me lihtsalt ise mõtleme enda jaoks asjad liiga keeruliseks. Lihtsalt kuula oma südame häält ja julge riskida, sest kaotajaks jäävad vaid need, kes hiljem mõtlevad: ´´ma oleksin ju võinud, miks ma ei teinud´´.

 

Remind yourself that it´s ok not to be perfect, but that´s not an excuse not to try to be the best version of yourself.

- M.