Istun arvutis, pime aknaruut kuklasse hingamas ja kirjutan. Tunne kirjeldamatu. Keegi oleks nagu päikese kotti pistnud. Õues on parajalt külm, kuid toas on liiga kuum, teki all ei ole hea, teki peal ei ole hea. Silmad on väsinud, keha tuim, mõtted ei liigu. Rahustav muusika voolab kõrvus, kuid kuuldud sõnum annab liiga palju mõttematerjali, et uinuda. Võibolla oleks nüüd õige aeg lakkamaks mõtlemisest.. lakata mõtlemast. Keeruline, mis ? Kellaseier on taaskordselt tiksunud 3 peale. Kuhu kaob aeg ? 1 minut, 2, minutit, tund, päev, kuu, aasta. See kõik kestab vaid viivu ning see sama lause mida veel isegi lõpetanud ei ole on nüüdseks samuti juba kadunud minevik. Parim aeg teha midagi jääb eilse ja homse vahele. Me mõtleme harva, mis meil on, kuid muretseme tihti sellepärast, mida meil ei ole. Miks me ei saa aru, et ükski asi siin elus ei ole jääv, miski lihtsalt ei eksisteeri ? Soovin, et inimesed näeksid iga detaili olulisust ja mõistaksid asjade väärtust, sest kunagi ei või teada millal neist mingil põhjusel ilma jääme. Tihti sulguvad meie ees uksed ja me mõtleme.. Kas olime ehk liiga aeglased?.. Kuid ei, elu ongi karm, nii juhtub kui kaldud rajalt kõrvale, seadmata endale sihti. Õppimine hindama midagi mida sul ei ole on suurem oskus, kui oskus pingutada, et saada kõik mida soovid.
Viimaselajal olen kuidagi ajevil, kuidagi nagu omas mullis. Selleasemel, et leida põhjuseid miks mitte, leian ma põhjuseid miks peaks. Miks peaksin käima koolis ? Miks peaksin õhtul magama minema, hommikul ärkama, sööma ? On kurb mõelda, et inimesed raiskavad nii palju aega hirmule, et nad ei julge väljakutsele vastu astuda - selleasemel piinavad end negatiivsete mõtetega ning hävitavad endas kõik positiivsuse, samm sammu haaval, kuni pole enam midagi hävitada...
... ja mu vastuste taskusse on tekkinud auk. Kas keegi on kunagi mõelnud, et eluga võiks kaasas käia kasutusjuhend ?
When you finally get something good, enjoy it. Don´t always go looking for something better.
- M.
No comments:
Post a Comment