On üks hääletaja teeääres, kelle jalavarjud üks-teise järel lumme mustreid joonistavad. Ta ei rühi, ta ei torma. Lumi langeb, paitab õrnalt tema punakaid põski - ta peatub, et kuulatada. See õhtune vaikus, mis ta kõrvu hellalt paitab. Lummav. See kõik on ilus, kui just maa ei osutu liiga pikaks. Ühtäkki hakkab külm. Heaolutundest ja naudingust on saanud piin. Aegajalt mööduvatele autodele viibates on ta kaotanud lootuse, sest auto auto järel haihtuvad nad kõik valgesse lumemassi. Ei tea kuhu ta läheb ? Poodi toidu järele ? Võibolla on tal veel pikk tööpäev ees ? Kella järgi võiks ju arvata, et on sammud kodupoole seadnud. Kas tal on perekond, kes teda kodus sooja kõhutäiega ootab, koht kuhu külmast kange keha puhkama sättida ? Ma ei tea seda. Ma ei tea teda. Miks peaksingi ?
Don´t beg for anyone to stay in your life. The people who want to stay in your life will always find a way.
- M.
No comments:
Post a Comment